Norra laulupärand
Laulmine ja suulised traditsioonid on mänginud Ida-Finnmarki kultuurielus keskset rolli. Laulud, koraalid, hällilaulud ja jutustavad ballaadid on kandnud mälu, ajalugu ja emotsioone. Need traditsioonid seovad kohalikke kogukondi laiema soomepärase kultuuriruumiga, kus laulmine on pikka aega olnud teadmiste, väärtuste ja ühiste kogemuste edastamise viis põlvkondade vahel.
Soome ja kveeni laulutraditsioonid põimuvad koltasaami vokaalsete praktikatega, samal ajal kui õigeusu ja luterlik kirikumuusika on lisanud idapoolse Norra ainulaadsesse helimaastikku uusi kihte.
Lisaks on saami joig üks Euroopa vanimaid vokaalseid väljendusvorme. Joig ei räägi millestki, vaid kellestki või millestki – inimesest või paigast –, väljendades identiteeti, mälu ja sidet maa ning kogukonnaga.
Koltasaami laulutraditsioon leudd on vokaalne vorm, mis ühendab laulu, rütmi ja liikumise. Seda esitatakse soololauluna või väikestes rühmades ning see kannab isiklikke lugusid, mälestusi ja kogukonna ajalugu, peegeldades tugevat seost paiga, keele ja soome-ugri pärandiga.
Religioosne laulmine on olnud oluline ka Norra soome kogukondades, eriti lestadiusliku äratusliikumise kaudu. Need luterlikud pietistlikud rühmad kasutasid peamise usukeelena soome keelt ning ühislaulmine oli jumalateenistuste keskne osa. Koraale lauldi aeglaselt üheskoos, sageli ilma pillisaateta.
Paljudes Norra ja Rootsi piirkondades aitas lestadiuslik koraalilaul säilitada soome keelt ajal, mil see muidu oli marginaliseeritud, põimides keele, usu ja laulu sügavalt igapäevaellu.
Stev on traditsiooniline norra lühilaulu vorm ilma saateta, mis on omane suulisele laulupärimusele. Seda on kasutatud peamiselt Norra maa- ja mägipiirkondades, nagu Telemark, Hallingdal, Valdres, Gudbrandsdalen ja osaliselt Trøndelag, kuid mitte Ida-Finnmarkis. Sageli improviseeritud stev-värsid väljendavad tundeid, lugusid, huumorit ja teraseid tähelepanekuid igapäevaelust. Lühikeste ridade, tugeva rütmi ja selge vokaalse esitusega stev’e lauldi tavaliselt mitteametlikes seltskondlikes olukordades, nagu talgud, töökoosviibimised ja pidustused, see oli ühine kultuuriline suhtlus- ja eneseväljendusviis.
