Runolaulu, eesti keeles regilaulu traditsiooni peetakse vähemalt 2000 aasta vanuseks ning see on üks vanimaid suulise luule ja laulmise vorme Põhja-Euroopas. Regilaule lauldi traditsiooniliselt laial soome-ugri kultuurialal — tänapäeva Soomes, Karjalas, Ingerimaal ja Eestis. Laule iseloomustavad eriline värsimõõt, parallelism, kordus ning teksti, meloodia ja rütmi tihe seos. Regilaule esitati tavaliselt ilma pillisaateta või lihtsate pillidega ning laulmine toimus sageli paarides või väikestes rühmades.

Eestis hoiavad setod elus leelot, regilaulu eripärast kohalikku varianti, mis näitab, kuidas ühine soome-ugri laulutraditsioon on arenenud piirkondlikeks vormideks, säilitades samas ühised poeetilised struktuurid. Aja jooksul kadus regilaul Lääne-Soomes, kuid jäi elama idaosas, eriti Karjalas, kus suuline edasiandmine jätkus kuni 19. sajandini.

Tuntuim regilauludel põhinev teos on soome rahvuseepos Kalevala. 19. sajandil kogus Elias Lönnrot Karjalast ja naaberpiirkondadest tuhandeid regilaule. Sellest ulatuslikust suulisest materjalist koostas ta Kalevala, kujundades üksikud laulud ühtseks eepiliseks jutustuseks. Kuigi Kalevala pandi kirja, on see sügavalt juurdunud laulutraditsiooni, millest see alguse sai.

Tänapäeval inspireerib regilaul jätkuvalt kaasaegset kultuuri. Erinevate valdkondade loojad – muusikud, tantsijad, heliloojad ja kujutavad kunstnikud – ammutavad ainest selle teemadest, poeetilistest struktuuridest ja meloodiatest. Alates traditsioonilisest rahvamuusikast kuni eksperimentaalsete etenduste ja heavy metal’ini on regilaul endiselt elav loovuse ja kultuurilise identiteedi allikas.