Seto Leelo
Seto mitmehäälne laulutraditsioon on levinud Kagu-Eestis ning kuulub UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Seda omapärast läänemeresoome regilaulu allstiili peetakse umbes 2000 aasta vanuseks ning see on seto rahva kultuurilise identiteedi keskne osa. Tavaliselt on leelo esitamiseks vaja mitut lauljat: eeslauljat, koori, kus põhihäält saadab soolohääl.
Enamasti laulab eeslaulja värsi ning koor kordab seda, alustades koos eeslaulja viimaste silpidega. Lisaks vanadele lauludele hinnatakse kogukonnas ka improvisatsioonioskust ja uute laulude loomist.
Setod laulavad oma laule tänaseni ja annavad traditsiooni edasi järgmistele põlvkondadele. Tänapäeval võib seto leelot kuulda riiklikel pühadel ja paljudel kultuurisündmustel.
Seto Leelo
Videoülevaade, mis tutvustab seto leelot, mis on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Traditsiooniliselt laulavad setod ringis, et nad kuuleksid eeslauljat ja üksteist. See ei ole lavaline esitus ning naised suhtlevad lauldes loomulikult omavahel.
Ka mehed laulavad! See on üks meeste lemmiklaule. Laul on armastusest.
Mokornulga leelokoori naised (Marika Keerpalu, Tiina Süvaorg ja Helen Alumäe) laulavad Seto leelot.
Laulmine filmiti Obinitsa muuseumis Setomaal. Laulu nimi on „Metsas oli maja“ ja see on lugu tüdrukust, kes tahab abielluda.
