Soome laulupärand
Kogu riigis võib kuulda runolaulu, rahvamuusikat, heavy metal’it ja kümneid teisi žanre. Nüüd on sinu aeg valida, mida teha.
Runolaul on traditsiooniline Soome ja Karjala laulmisviis. Varem lauldi runolaulu üle kogu maa, kuid aja jooksul kadus see läänepoolsest Soomest, püsides elavana idaosas. Uued põlvkonnad on runolaulu taasavastanud ja kasutavad seda oma loomingus.
Soome laulupärand
Soomes on laulupärand juurdunud runolaulus, traditsioonilises Soome ja Karjala laulmisviisis, mis on osa läänemeresoome ühisest regilaulutraditsioonist. Varasematel sajanditel lauldi runolaulu kogu riigis, kuid aja jooksul taandus see Lääne-Soomes ning säilis idaosas, eriti Karjalas. Seal anti runolaulu edasi suuliselt perede ja kohalike kogukondade kaudu.
Tänapäeval kogeb soome laulupärand uut tõusu. Uued muusikute ja kunstnike põlvkonnad on runolaulu taasavastanud ning kasutavad selle poeetilisi struktuure, meloodiaid ja teemasid oma loomingus. Selle tulemusel areneb see iidne lauluvorm edasi, ühendades ajaloolise traditsiooni kaasaegse muusikalise väljendusega ning hoides Soome laulupärandit elavana nii Soomes kui ka kaugemal.
Kalevala päev 28.2.
Kalevala päeva tähistatakse Soomes igal aastal 28. veebruaril. See on pühendatud Kalevalale, Soome rahvuseeposele, ning riigi rikkalikule rahvaluule, suulise luule ja runolaulu traditsioonile. Kuupäev tähistab päeva, mil Elias Lönnrot kirjutas 1835. aastal alla Kalevala esimese väljaande eessõnale.
Kalevala päev on tuntud ka Soome kultuuri päevana ning on ametlik lipupäev. Päev rõhutab keele, jutustamise, muusika ja vaimse kultuuripärandi tähtsust Soome identiteedi kujunemisel. Seda tähistatakse lipuheiskamise, kultuurisündmuste, etenduste ja hariduslike tegevustega üle kogu riigi.
Runolaul (regilaul)
Runolaulu, eesti keeles regilaulu traditsiooni peetakse vähemalt 2000 aasta vanuseks ning see on üks vanimaid suulise luule ja laulmise vorme Põhja-Euroopas. Regilaule lauldi traditsiooniliselt laial soome-ugri kultuurialal — tänapäeva Soomes, Karjalas, Ingerimaal ja Eestis. Laule iseloomustavad eriline värsimõõt, parallelism, kordus ning teksti, meloodia ja rütmi tihe seos. Regilaule esitati tavaliselt ilma pillisaateta või lihtsate pillidega ning laulmine toimus sageli paarides või väikestes rühmades.
Eestis hoiavad setod elus leelot, regilaulu eripärast kohalikku varianti, mis näitab, kuidas ühine soome-ugri laulutraditsioon on arenenud piirkondlikeks vormideks, säilitades samas ühised poeetilised struktuurid. Aja jooksul kadus regilaul Lääne-Soomes, kuid jäi elama idaosas, eriti Karjalas, kus suuline edasiandmine jätkus kuni 19. sajandini.
Tuntuim regilauludel põhinev teos on soome rahvuseepos Kalevala. 19. sajandil kogus Elias Lönnrot Karjalast ja naaberpiirkondadest tuhandeid regilaule. Sellest ulatuslikust suulisest materjalist koostas ta Kalevala, kujundades üksikud laulud ühtseks eepiliseks jutustuseks. Kuigi Kalevala pandi kirja, on see sügavalt juurdunud laulutraditsiooni, millest see alguse sai.
Tänapäeval inspireerib regilaul jätkuvalt kaasaegset kultuuri. Erinevate valdkondade loojad – muusikud, tantsijad, heliloojad ja kujutavad kunstnikud – ammutavad ainest selle teemadest, poeetilistest struktuuridest ja meloodiatest. Alates traditsioonilisest rahvamuusikast kuni eksperimentaalsete etenduste ja heavy metal’ini on regilaul endiselt elav loovuse ja kultuurilise identiteedi allikas.
Itk
Itk on iidne vokaalne traditsioon, mis on juurdunud soome-ugri kultuurialal, eriti Karjalas ja Ingerimaal. See on väga väljendusrikas laulmisviis kõne ja laulu piiril ning seda iseloomustab vaba rütm, improviseeritud tekst ja emotsionaalselt laetud häälekasutus. Itkejad olid traditsiooniliselt oskuslikud esitajad, valdavalt naised, kes õppisid seda tava isikliku ja lähedaste ringis edasiandmise kaudu.
Itkemine oli tihedalt seotud elukaare rituaalide ja oluliste sündmustega. Itketi matustel ja haudadel surnute austamiseks ja nende juhatamiseks teispoolsusse, pulmades lahkumise ja ülemineku kurbuse väljendamiseks ning muudel tähenduslikel isiklikel või kogukondlikel hetkedel. Itkukaudu anti hääl leinale, kaotusele, igatsusele ja armastusele, aidates inimestel ja kogukondadel emotsionaalseid kogemusi läbi töötada.
Lisaks leinale esitati itke ka teistes sotsiaalsetes olukordades, näiteks kogukondlikel koosviibimistel, kus see võis väljendada rõõmu, tänu või sügavaid emotsionaalseid sidemeid. Nii toimis itk mitte ainult vastusena kaotusele, vaid laiemalt kogukonna emotsionaalse keelena.
Tänapäeval uurivad, taaselustavad ja tõlgendavad itke aktiivselt kaasaegsed esitajad ja teadlased. Kuigi algsed rituaalsed kontekstid on muutunud, pakub see traditsioon endiselt võimsaid vahendeid emotsionaalseks väljenduseks, sidemeks esivanemate arusaamadega elust ja surmast ning kultuuri mõistmiseks.
Loe lähemalt projektist Laments in contemporary Finland
Videos laulab Emmi Kuittinen soomekeelset itku COVID-19 pandeemia ajast.
Festivalid ja sündmused
KAINUU PIIRKOND
24.–26. juuni 2026
Sommelo festivalil on muuhulgas võimalik osaleda regilaulukursustel ning kuulata regilaule nii traditsiooniliste esituste kui ka kaasaegsete tõlgendustena.
PÕHJA-KARJALA PIIRKOND
Kihaus Folk Festival Rääkkyläs
10.–11.7.2026
Kihaus Folk on iga-aastane rahvamuusikafestival, mis toimub Rääkkyläs ja millel juured on Karjala kultuuris ning Ida-Soome muusikapärandis. 2026. aastal tähistab festival oma 35. aastapäeva, mis märgib olulist verstaposti selle pikaajalises panuses Soome rahvamuusikasse ja kultuurimaastikku.
1999. aastal asutatud Kihaus Folk on kasvanud üheks olulisemaks sündmuseks Soomes, mis tutvustab Põhja-Karjala rahvamuusikat ja Karjala kultuuripärandit. Festival on tuntud oma kõrge kunstilise taseme poolest, ühendades traditsioonilise karjala muusika, kaasaegsed tõlgendused ning juhtivad esinejad Soomest ja välismaalt. Festivali keskmes on elav karjala traditsioon – eripärased vokaalstiilid, rütmid ja lood, mis peegeldavad piirkonna ajalugu, keelt ja identiteeti.
Kihaus Folk on tihedalt seotud ansambli Värttinä esiletõusuga – see rahvusvaheliselt tuntuim Soome folkmuusika kollektiiv on pärit just Rääkkyläst. Värttinä edu on mänginud otsustavat rolli karjala rahvamuusika tutvustamisel maailmale ning on tugevalt mõjutanud festivali kunstilist profiili ja mainet. Ansambli uuenduslikud tõlgendused karjala runolaulust ja traditsioonilistest meloodiatest kehastavad loomingulist järjepidevust, mida Kihaus Folk esindab.
Festival toetub erakordselt tugevale kohalikule alusele. Ulatuslik vabatahtlik töö, pikaajaline kogukondlik pühendumus ning aastakümneid kestnud laste ja noorte rahvamuusikaharidus on kujundanud Kihaus Folkist jätkusuutliku, põlvkondi ühendava kultuuriplatvormi. Lisaks kontsertidele toimib festival elava kohtumispaigana, kus karjala kultuuri hoitakse, tõlgendatakse uuesti ja jagatakse – tugevdades piirkondlikku identiteeti ning kaasates publikut Soomest ja kogu maailmast.
PÕHJA-KARJALA PIIRKOND / külastamisväärsed paigad
Suve avamise ühislaulmine Joensuu Laulunõlva laval
Soome suve avamine (Suven avaus) on iga-aastane avalik laulmisüritus, mis toimub kooliaasta lõpus Joensuus Laulunõlva laval. Sündmuse keskmes on ühislaulmine ning see on linna pikaajaline traditsioon.
Ürituse tuumaks on ligikaudu 6000 Joensuu algkooliõpilasest koosnev masskoor, kes esitab kevadsemestri jooksul harjutatud laule. Kavas on ka õpilaste esitatud pidulik Soome suve avamise tekst, orkestriettekanded ning mõnikord ka külalisesineja soolo.
Saatemuusika eest hoolitseb traditsiooniliselt Joensuu puhkpilliorkester, keda toetavad Joensuu linnaorkestri muusikud ning sageli ka kohalike muusikakoolide õpilased.
Igal aastal koguneb avatud lava ette üle 10 000 inimese, et kuulata, kaasa laulda ja koos suve algust tähistada. Lisaks Joensuu koolidele osalevad regulaarselt ka teiste Põhja-Karjala omavalitsuste ning Savo piirkonna, sealhulgas Kuopio, õpilased.
Traditsioon sai alguse 1985. aastal pärast Laulunõlva valmimist ning esimene üritus toimus 31. mail 1985. COVID-19 pandeemia ajal korraldati sündmus virtuaalsel kujul aastatel 2020 ja 2021.
2017. aastal kanti Suven avaus Soome elava vaimse kultuuripärandi riiklikku nimistusse, mida peetakse koostöös UNESCOga.
Muuseum Eliel
Piirkond täis lugusid!
Muuseum Eliel pakub elamusi ja sissevaateid Põhja-Karjala ajalukku ja tänapäeva. Elieli näitused toovad esile piirkonna mitmekesised helid, hingematvalt kauni looduse ja elu läbi aegade.
Muuseum asub Joensuu vana raekoja hoones turuplatsi serval.
Inglise keeles – www.museoeliel.fi
NURMES
Kultuur ja vaba aeg
Nurmese Bomba piirkond
Nurmes – Põhja-Karjala juured puhta looduse keskel
Elamused ja kultuurid võivad üllatada lähemal, kui arvata oskad. Järvedemaa Bomba on üks näide sellest, kui palju unikaalseid sihtkohti, kultuure ja kogukondi Soomes leidub. Nurmese asukoht kolme maakonna ristumiskohas ja kolme rahvuspargi keskel tagab rohkelt elamusi nii looduse- kui ka kultuurihuvilistele.
Kuigi Bomba maja on alati olnud Karjala kultuuripärandi vaimne kodu, saavad külastajad siduda oma Bomba puhkuse looduselamustega Pielise järvel ning Puu-Nurmese väikelinna atmosfääriga. Kõiki sihtkoha erinevaid külgi ühendab puutumatu loodus ja selle rahu, millele karjala juured, kohalik kultuur ja inimesed annavad oma erilise puudutuse. Kui otsid midagi ehtsat, leiad selle siit.
Nurmeses Bomba turismikeskuse lähedal ehitati 11. sajandi karjala küla rekonstruktsioon filmi „Kalevala: Kullervo lugu“, režissöör Antti J. Jokinen, võttepaigaks. Ajaloost inspireeritud küla pakkus autentse keskkonna Kalevala tumedale ja müütilisele loole ning rõhutab Bomba tähtsust nii Karjala kultuuripärandi kui ka kaasaegse filmiloomingu paigana.
Kalevala jäljed – elamusrada
„Kalevala jäljed“ on kogu perele mõeldud elamusrada, mida kogetakse osaliselt nutiseadme abil ja mis on rikastatud liitreaalsuse (AR) tehnoloogiaga. Rada toob esile Soome identiteedi olulised teemad ja armastatud rahvuseepose Kalevala. Teekonnal tutvud näiteks rahvuspilli kandlega, rahvuslooma karuga, traditsioonilise palkhoonestusega, looduse tähtsusega rahvaravis ning loomulikult Soome elu südame ja püha paigaga – saunaga.
RÄÄKKYLÄ
Rääkkylä – elav Karjala kultuuri keskus
Rääkkylä on kultuuriliselt oluline omavalitsus Ida-Soome Põhja-Karjalas, Orivesi ja Pyhäselkä vete vahel. Vaatamata oma väiksusele on Rääkkyläl kindel koht Karjala kultuuripärandi kandjate seas.
Omavalitsus on rahvusvaheliselt tuntud oma tugeva rahvamuusikatraditsiooni poolest. Rääkkylä on ansambli Värttinä sünnipaik, kelle karjala runolaulude tõlgendused on viinud Soome rahvamuusika maailmalavadele. Seda pärandit hoitakse ja tähistatakse Kihaus Folk Festivalil, mis on aastakümneid olnud traditsioonilise ja kaasaegse rahvamuusika kohtumispaik.
Rääkkylä ajaloolist tähtsust rõhutab ka seos Soome kirjanduspärandiga. Kalevala koostaja Elias Lönnrot külastas piirkonda oma seitsmendal runolaulude kogumisretkel 1837. aastal, talletades värsse, mis aitasid kaasa Soome rahvuseepose kujunemisele.
Kohalik kultuur on tihedalt seotud karjala tavadega, mida kajastavad traditsiooniline toit, käsitöö, puitarhitektuur ja tugev kogukonnatunne. Kultuuripärand ei ela Rääkkyläs ainult institutsioonides, vaid on lahutamatu osa igapäevaelust.
Rääkkylä pakub külastajatele lisaks kaunitele järvemaastikele ka autentset kohtumist Soome idaosa kultuuriliste juurtega.
Villa Ruusula
Villa Ruusula on kultuuritraditsioone vahendav külalistemaja, residents, kohtumis- ja sündmuspaik Rääkkyläs, Põhja-Karjalas, Saimaa järve rahulikel põhjapoolsetel kallastel. See ühendab ehtsad karjala traditsioonid sooja külalislahkuse, looduse ja pingevaba õhkkonnaga.
Külalised saavad broneerida ka mitmesuguseid tegevusi ja programme: kandlemängu töötubasid, Sari Kaasineni soolokontserdi või isegi karjala piruka küpsetamise töötoa.
Villa Ruusula perenaine on ansambli Värttinä asutaja, muusik ja kultuuri mõjutaja Sari Kaasinen, kelle põhimõtted kajastuvad kogu majas.
KOISTINEN KANTELE
Kannel on traditsiooniline Soome pill
Soome rahvuseeposes Kalevala valmistab Väinämöinen esimese kandle hiigelhaugi lõualuust ja mõnest Hiie täku jõhvist. Selle muusika kutsub kõik metsloomad helide ilu imetlema.
Hiljem, pärast oma kandle kaotamist ja sügavat leina, valmistab Väinämöinen uue pilli kasest, mille keeled on tehtud neiu juustest, ning ka selle võlu on sama sügav.
Koistinen Kantele on neid kaunilt kõlavaid pille käsitsi ehitanud ja kaasajastanud alates 1957. aastast. Koistinen Kantele tegutseb Rääkkyläs alates 1995. aastast.
KITEE
Kitee – koht, kus Kalevala traditsioonid kohtuvad kaasaegse muusikakultuuriga
Kitee on elav linn Põhja-Karjalas, kus põimuvad tugev kultuuripärand, loodusturism ja kaasaegne muusikakultuur. Puutumatute järvemaastike ja Ida-Soome rahvapärimuse keskel pakub Kitee külastajatele nii autentseid elamusi kui ka rahvusvaheliselt tuntud kultuurisündmusi.
Kiteel on tugev side Soome rahvuseepose Kalevalaga. Ümbritsev piirkond kuulub kalevalalaulu alale, kus suuline pärimus, mütoloogia ja rahvatraditsioonid on sajandeid mänginud keskset rolli kohalikus kultuuris. See pärand kajastub sündmustes, lugude jutustamises ja piirkonna laiemas kultuurilises identiteedis.
Samas on Kitee rahvusvaheliselt tuntud ka sümfoonilise metal-bändi Nightwish kodulinnana – see on üks Soome edukamaid muusikaekspordi artikleid. Ansambli päritolu Kiteest rõhutab linna ainulaadset positsiooni, kus eksisteerivad koos traditsioonilised kultuurijuured ja kaasaegne loominguline väljendus.
Lisaks kultuurilisele tähtsusele on Kitee populaarne loodusturismi sihtkoht. Lähedal asuv Puruvesi järv, mis kuulub Saimaa järvesüsteemi, on tuntud oma erakordselt selge vee poolest ning pakub võimalusi paadisõiduks, kalastamiseks, ujumiseks ja talvisteks tegevusteks. Hooajalised sündmused, kohalik toidukultuur ja vabaõhutegevused rikastavad külastajakogemust veelgi.
Kitee pakub eripärast segu iidsetest traditsioonidest ja rahvusvaheliselt tuntud kaasaegsest muusikast, muutes selle atraktiivseks sihtkohaks Soome kultuuri, muusika ja looduse huvilistele.
Lönnroti mänd (Kainulaineni perekonna ohvrimänd)
Lönnroti mänd, tuntud ka Kainulaineni perekonna ohvrimännina, on mänd Hummovaara külas Kitees. Oma esimesel runolaulude kogumisretkel kirjutas Elias Lönnrot selle puu all 1823. aasta juunis üles laule, rahvausundit ja loitse, mida esitas Juhana Kainulainen.
Kahe päeva jooksul kirjutas Lönnrot üles kokku 2551 värsirida ja 59 eraldi laulu, millest enamik olid loitsud. Need tekstid moodustasid olulise osa Lönnroti kogumikust „Runokokous Väinämöisestä“ (1833), mida tuntakse ka nn Vana Kalevalana. Nende hulgas olid lood Sampost ja Lemminkäisest.
Mänd kasvas algselt Kainulaineni talu Kainula õuel ning on tänapäeval kaitsealune kultuurimälestis. Alal asuvad ka maja vundamendi jäänused ja keldriauk. Männist sai Kainulaineni perekonna ohvripuu: jahimehena tuntud Juhana Kainulainen tõi puu juurde kütitud karude kolpasid ja luges seal loitse.
Umbes poole kilomeetri kaugusel ida pool asub lohukivi, mida tuntakse Kuradi Lauana ja mida peetakse Kainulaineni perekonna ohvrikiviks. Lönnroti männi kõrval seisab Juhanantupa – 1989. aastal valminud karjala stiilis palkhoone, kus on muu hulgas eksponeeritud puuskulptuurid.
